László V

Kottpime, must on öö,

lõunatuul tantsu lööb,

hää Buda lossi pääl

pronkskikas kriuksuhäält

teeb tornis teravalt.

„Kes on see? Mis ta teeb? —”

„Selg keera, maga veel,

mu László, kuningas:

hoovihm on vaibumas,

see taobki akent sul.”

Pilv katkeb kärinal,

lööb tuld ja vetevall

ta põuest alla vaob,

vaskrenne pidi kaob

see Buda tornidest.

„Miks kihab rahvahulk?

Kas nõuab vannet mult?”

„Kõik rahvas, kuningas,

on vait kui surimask,

vaid taevas müristab.”

Raudahel kõlksub veel,

tal puudub peremees:

vang müüri mööda taas

— üks väike pilveraas —

on alla roninud.

„Hah! Kette rebivad

Hunyadi jõmpsikad —”

„Miks kardad, käskija?

László ei ela ja

laps, tead, on vangis veel.”

Sügavalt mäe alt

võib tulla väesalk;

nii vargsi tõttavad,

talt elu võtavad…

Kanizsa, Rozgonyi.

„Veel lisa vahtisid,

Mátyásil eriti!”

„Vaid Mátyás ongi jäänd,

kuid teisi vange sääl

ei ole kusagil.”

On pilved taandunud

ja vihur taltunud,

veepinnal väreleb

musttuhat tähekest,

siidpehmel Doonau jõel.

„Eest ära! Kuni saab!

On kindlam Tšehhimaal.”

„Miks hirm on sinu sees?

Vait seisab iga mees

maa peal ja taeva all.”

Tukkujad tukuvad,

hulkurid hulguvad;

ka lehe krõbinat

käskjalaks tõlgivad

Kanizsa, Rozgonyi.

„Kas kaugel on veel piir?

Mul iga hetk on piin!”

„Siit, isand, üle saab,

miks karta: meiega

on kaasas laps, see vang.”

Tukkujad ärkavad

ja hulkur võpatab;

mets mühab tuuleta,

kõu kõmab pilveta

ja kaugel välku lööb.

„Oh anna, anna vett

üks tilk, mu ustav tšehh!”

„Siin on külm karikas,

joo, László, kuningas,

see kosutab… kui haud!”

Löö, neima rusikas:

on Tšehhi maa peal vang

ja sees on kuningas,

tal sinna jääbki sark,

kuid koju tuleb vang…!