Jank Sibinjani

Harva tuleb Serbiasse

Zsigmond, kuningas ja keiser;

Lazari poeg vojevooda

Stefan annab talle seitsmel

päeval külluslikku kosti,

austab tema mehist nime;

ei tal unu, kes on isand,

ega see, kes külaline.

Lõbus on: pill, tants ja veinid

hoiavad ta lossi virge,

siis turniir käib, vehklemine,

mets on tulvil jahikirge:

sarvehelid, matsid, penid

ümbritsevad kiskja salu,

pilu kitsub, vibu vingub,

täkk teeb traavi tulistjalu.

Jaht on äge, seltskond vägev,

kiiduga ei olda kitsid:

„madjar madjar on” Zsigmondil,

„serb on serb” Lazarevićil;

„Kuigi,” ütleb ta, „õukonnas

pean ma ühte väikest paaži:

sest saab madjar!… Erdélyst pärit,

nimi Janko Sibinjani.”

„Kuuled, Jánk…!” Kuid äkki kostab

sahin rohus, värin võsas:

suur hall susi kargab üles,

aga kaob kui veerev rõngas —

„Kuuled, Jánk! Su kuninga silm

seda näeb — ja see on sulle

tasuks, kui tood tolle hundi

elusalt või surnult mulle.”

Lühike on sõna — kiirelt

kõlav uhke viipe saatja:

tühjaks luuleks peab, ei kuule

seda enam väike sangar.

Kuningale, maastikule

lapse pilk veel korraks kandub,

huntki ei saa jääda seisma:

ajajad on kõik ta kannul.

Juba võtab soe ja täku

vastu lagendiku värav,

juba võssa okste sisse

kaovad nad kui võrku ära.

Jaht käib jalgsi — ratsu hirnub,

jäänud peremehest ilma;

sõnab Zsigmond: „Küll on kahju!…”

Sõnab Stefan: „Pole viga!”

Jank on jälle leidnud jäljed:

orgu, üles mäkke põikab,

loomarajal, kärestikus

aina ajab, lööb ja lõikab.

Kord see murdja korskab kurjalt,

hambad irvi, lõuad lahti,

kord kui peksasaanud peni

kiunub, niutsub salamahti.

Juba uluk väsib, kulub,

nooruk mitte: sama kangelt

püüab saaki, kuni susi

armu lootes maha langeb.

Kuningale, isandale

poiss veab vangi, häbipunas;

sõnab Stefan: „Pole ainus!”

Sõnab Zsigmond: „Minu jumal!…

Minul poisile on õigus!

Puu on minu, nii ka viljad:

tagasi ta palun. Kõrgus,

täida soov, veel pole hilja.”

See ei olnud öeldud nagu

„aega on” või „tühi nõue”…

Nii sai Janko Sibinjani

kuningas Zsigmondi õue.

Varsti seal ta käe ja peaga,

Jumal saatjaks, palju tegi;

veel teist korda, mitu korda

pidas jahti sutelegi;

nagu püha risti kaitsja,

ülbe paljaspäise saatan,

võõra rahva sangarikski

sai aus madjarite sangar.

Nüüdki teavad, lauluks seavad

Serbia noorukid ja neiud

guslitsate hääle saatel,

mis on Sibinjani teinud.

Kuid ka madjarite huulil

tihti on ta nimi, tegu,

sest veel elab… igavesti

János Hunyadi on elus.