Valge Panni

Valge Panni istub jõude,

varsti uhkelt lendu tõuseb;

isa põld ja härjavärsid

kõik vigaano peale läksid.

Mure veel ei murra taati:

laps on preili poolest saati,

vana ise särab õnnest,

saanud lahti orjapõlvest.

Pole lõikust, pole kündi,

ainult hoia vakka-tündrit:

mõisnik annab kõik, mis vaja,

opman minema ei aja.

Valge Panni sõidab Pesti,

kõrges majas elab hästi;

näe, mis mure murrab taati:

tütar sattus pansionaati!

Pansionaadis põli parim:

peened preilid, kaunitarid;

noorhärrad, husaarid kenad

käivad külas pidutsemas.

Mis on lahti, valge Panni?

Oled noor veel surma tarvis;

kuhu su kaks roosinuppu

pildilt kadusid nii ruttu?

Mis on lahti, kulla Panna?

Närbunud lill, käsi anna,

tule, viin su niidumaale,

hingekosutust sealt saame.

Panni vaikib, kössis, jõude,

kaltsudes, siis lendu tõuseb:

vii mind, isa, vii niidule,

õieehtes kalmistule.