Mátyási ema

Örzsébet

Szilágyi

kirjutas kord kirja,

armastus-

pisaraist

läbinisti märja.

Pojale

kiri sai,

Praha linna mingu,

rõõmsaid häid

sõnumeid

vangipõlve viigu.

„Lapsuke!

Ära sa

lahku Praha linnast;

lunastan

välja su

vangist igal hinnal.

Kulda ja

hõbedat

sinu eest ma annan;

koduteed

sinule

südames ma kannan.

Ära sa

lahku sealt,

minu ainus orblaps!

Kes mu poeg

on, kui õel

vandenõu läeb korda?

Andke see

kirjake

Mátyás Hunyadile,

teistele

mitte, vaid

isiklikult üle.”

Tumedast

vahast lööb

kirja peale templi;

palkonil

ootavad

kuninglikud teenrid.

„Kes küll viib

kiiremalt

minu kirja Prahha?

Vaeva eest

ratsu ja

sada kullast raha.”

„Mina viin,

mina võin

nädalaga naasta.”

„Armastav

süda teeb

sellest seitse aastat!”

„Mina viin,

sõna toon

kolme päeva jooksul.”

„Armastav

süda teeb

sellest suisa kolm kuud!”

„Issake,

issake,

miks mul pole tiibu,

emalik

igatsus

kõigist rutem liigub!” —

Tuleb nüüd,

tuleb nüüd

mustasulgne kaaren;

Hunyadi

kilbi peal

istub tema naaber.

Laskus ta,

laskus ta

mustast keeristormist,

haaras siis

sõnumi

otse ema sõrmist.

„Kiiresti

järele!…

Võtke kiri linnult!”

Tuhanded

jooksevad

püssiga ta kannul.

Linde nad

lasevad

maha mitmeid sadu:

salaja,

jäljetult

kirjaviija kadus.

Õhtuni

metsas kütt

tühja taga ajab:

südaööl

koputus

lese aknal kajab.

„Kes seal on?

Mis seal on?

Mustasulgne kaaren!

Tal on veel

kiri või

selle moodi poogen.

Punane

pitsat peal,

peenelt voldit kiri:

õnnistet,

õnnistet

on see käekiri!”