Örzsébet
Szilágyi
Szilágyi
Örzsébet
kirjutas kord kirja,
Levelét megirta;
armastus-
Szerelmes
pisaraist
Könnyével
läbinisti märja.
Azt is telesirta.
Pojale
Fiának
kiri sai,
A levél,
Praha linna mingu,
Prága városába,
rõõmsaid häid
Örömhírt
sõnumeid
Viszen a
vangipõlve viigu.
Szomorú fogságba:
„Lapsuke!
„Gyermekem!
Ära sa
Ne mozdulj
lahku Praha linnast;
Prága városából;
lunastan
Kiveszlek,
välja su
Kiváltlak
vangist igal hinnal.
A nehéz rabságból.
Kulda ja
„Arannyal,
hõbedat
Ezüsttel
sinu eest ma annan;
Megfizetek érted;
koduteed
Szívemen
sinule
Hordom én
südames ma kannan.
A te hazatérted.
Ära sa
„Ne mozdulj,
lahku sealt,
Ne indulj,
minu ainus orblaps!
Én egyetlen árvám!
Kes mu poeg
Ki lesz az
on, kui õel
Én fiam
vandenõu läeb korda?
Ha megejt az ármány?
Andke see
„Adassék
kirjake
A levél
Mátyás Hunyadile,
Hunyadi Mátyásnak,
teistele
Tulajdon
mitte, vaid
Kezébe,
isiklikult üle.”
Senkinek se másnak.”
Tumedast
Fekete
vahast lööb
Viaszból
kirja peale templi;
Nyom reá pecsétet;
palkonil
Könyöklőn
ootavad
Várnak az
kuninglikud teenrid.
Udvari cselédek.
„Kes küll viib
„Ki viszi
kiiremalt
Hamarabb
minu kirja Prahha?
Levelem Prágába?
Vaeva eest
Száz arany,
ratsu ja
Meg a ló,
sada kullast raha.”
Teste fáradsága.”
„Mina viin,
„Viszem én,
mina võin
Viszem én,
nädalaga naasta.”
Hét nap elegendő.”
„Armastav
„Szerelmes
süda teeb
Szivemnek
sellest seitse aastat!”
Hét egész esztendő!”
„Mina viin,
„Viszem én,
sõna toon
Hozom én
kolme päeva jooksul.”
Válaszát három nap.”
„Armastav
„Szerelmes
süda teeb
Szivemnek
sellest suisa kolm kuud!”
Három egész hónap!”
„Issake,
„Istenem,
issake,
Istenem,
miks mul pole tiibu,
Mért nem adál szárnyat,
emalik
Hogy utól-
igatsus
Érhetném
kõigist rutem liigub!” —
Az anyai vágyat!” –
Tuleb nüüd,
S ahol jön,
tuleb nüüd
Ahol jön
mustasulgne kaaren;
Egy fekete holló;
Hunyadi
Hunyadi
kilbi peal
Paizsán
istub tema naaber.
Ül ahhoz hasonló.
Laskus ta,
Lecsapott,
laskus ta
Lecsapott
mustast keeristormist,
Fekete szélvészből,
haaras siis
Kikapá
sõnumi
Levelét
otse ema sõrmist.
Az anyai kézből.
„Kiiresti
„Hamar a
järele!…
Madarat!…
Võtke kiri linnult!”
El kell venni tőle!”
Tuhanded
Szalad a
jooksevad
Sokaság
püssiga ta kannul.
Nyomba, hogy lelője.
Linde nad
Madarat
lasevad
Nem egyet,
maha mitmeid sadu:
Százat is meglőnek:
salaja,
Híre sincs,
jäljetult
Nyoma sincs
kirjaviija kadus.
A levélvivőnek.
Õhtuni
Napestig
metsas kütt
Az erdőn
tühja taga ajab:
Űzeti hiába:
südaööl
Éjfelen
koputus
Kocognak
lese aknal kajab.
Özvegy ablakába.
„Kes seal on?
„Ki kopog?
Mis seal on?
Mi kopog?
Mustasulgne kaaren!
Egy fekete holló!
Tal on veel
Nála még
kiri või
A levél,
selle moodi poogen.
Vagy ahhoz hasonló.
Punane
Piros a
pitsat peal,
Pecsétje;
peenelt voldit kiri:
Finom a hajtása:
õnnistet,
Oh áldott,
õnnistet
Oh áldott
on see käekiri!”
A keze-irása!”