Rahvalaul

Doonaul ujub allavoolu lodjake,

lodjake,

laulu, vilepilli, guslitsat ja torupilli

kostab selt;

juhhei! On lastiks punav õun ja aprikoos,

juhhei! Szentendrest Kevvi sõidab mõrsja noor!

Punaõunad müügiks lähvad Budapesti

turule,

nendest ehitakse Kevis pruudiks punapõskne

neiuke:

juhhei! On alles tanu uhke, suur ja lai:

ükskõik kui palju alla mahub armsamaid!

Kevi kõrts on koidust saati tuubil täis,

tungil täis:

seal Jovan lööb kolo, pihus välgub verest tilkuv

vahe väits:

juhhei! Täis usse oli õun, mil punas koor,

pruut oli kena küll, kuid see-eest ainult h—.

Doonaul ujub allavoolu lodjake,

lodjake,

vintis kisa-kära, needus-vanne, davorija

kostab selt:

„Juhhei! Ju paistab Aleksinac, Knjaževac,

sina, Kevi-Rác, kunagi ei näe mind taas!”