Laul János Aranyist

Nagu õitsituli sügisöödel palab,

vaimuna me maadel loidab János Arany,

soendab meid ta valgus,

selle õnnistatud hella tule ääres,

ungarlased, kaegem haudmaailma pääle

lootuses, täis valvsust.

Loites kaugelt üle mereavaruse

paistab Arany täna läbi hämaruse,

väisab homseid aegu:

ungarlaste homset, mis kui püha, särav

lapsuke Petlemmas naeratades värab

unelmais meil praegu.

Vana ajapuu on varsti lehist paljas,

kuid maailma vaatab õitsev igihaljas

Aranyi puu võra,

Ungarimaa mullas sügaval ta juured,

oma uhket latva õelas marutuules

taevalaeni tõstab.

Langeb täht, maa vappub, imeaasta käes on,

aga jõed on jooksmas, aga seismas mäed on

ja meil Tema on veel,

kuni meil on Arany, tema kuldne kõne,

siin ei hävi lootus, elu, Sõna, Mõte,

ungarlaste Homne!

Meie aga, sõbrad, käigem surnuaias,

trööstisõna toovast ülestõusmisajast

laulgem tema haual.

Kõlagu ta vaim kui kellad lihavõtteil

uutes lauludes, mis aul ja võidurõkkeil

ungarlane laulab!